Talu areng 2015 kevad – talv

2015 aasta algus. Eelnevalt üle 10 a tühjalt seisnud ning kapitaalse remondita maja vajas korrastamist. Olime juba 2 aastat püsivalt sees elanud. Elamistingimused ei olnud just kiita. Hoone oli külm, pesemisvõimalused puudusid, välikäimla asus majast pea 30 meetri kaugusel, mida olime kasutanud juba kaks talve. Enam nõnda ei võinud. See ellujäämiskursus oli juba läbi proovitud. Ees ootas karm reaalsus: Linna tagasi või maja korda. Linna tagasi minna ei tahtnud ning kuhu oleks olnud ka minna? Üürikorter ei kõla just ahvatlevalt ning arvestades Kuressaare ebarealistlike kõrgeid kinnisvara hindu, suurenevat väljarännet, siis 30 aastase laenuga korter osta oleks olnud paraku kehv investeering.

Vahendeid tegelikult ei olnud, et maja korda teha. Oli palk, natuke säästusid, kuid see tundus vaid killukesena. Käisime pangad läbi, laenu ei saa, tagatist ei ole. Arvutuste kohaselt oleks vaja olnud vähemalt 24 000 eurot, et maja enamvähem korda saada, kuid isegi seda ei antud ja täna on mul siiralt hea meel, et ei antud, sest tegelikult nii palju poleks vaja olnudki. Pika moosimise järel saime pangalt 10 000 eurot 10 aasta peale. 24 000 on number, mille eest saaks Kuressaares 45 ruutmeetrise kap. remonti vajava korteri, 10 000 on number, mille eest ei saaks Kuressaares elamu ehitamiseks sobivat kruntigi, rääkimata majast.

Pangast saadud 10 000 + omad vahendid (umbes 2 000 ja jooksev palk sissetulekuna)  oli selle aasta maja korda tegemise eelarveks ning ma usun, et kõik kulus nii hästi asja ette, kui sai kuluda.

Kinnistul oli kaks kaevu, mis kuivasid suve jooksul. Need on madalad ca 2 m sügavused salvkaevud, millest saab pinnasevett. Vee kvaliteet on sama, mis kraavist võetud veel. Kaks aastat tarbisime seda vett pesemiseks ning söögitegemisel. Külma joogivee saime Kaunispe allikalt või 5 liitriste kanistritega lähimast alevikust. Seega, uus kaev pidi kindlasti olema prioriteet. Puurkaevu ning septiku tegemise eelarve oli Balti Puurkaev OÜ poolt umbes 6000 eurot. Seega pool rahast, oleks juba sinna kulunud. Õnneks olid avatud EASi hajaasustuse vee- ning kanali programm, mille abil taotlesime toetust. Taotlus rahuldati ning umbes 4000 euro ulatuses kattis kulud Salme vald ning EAS. (Tasub jooksvalt jälgida EASi kodulehte ning uudiseid) Vee ning kanali saime sisse 2015 a aprilli kuus. WC majas ning kraanist voolab kristallselge vesi, elame nagu kuningad! 🙂

Rehielamu pikkus oli 24 meetrit. Tüüpilise rehielamuna koosnes see lautadest ja eluruumidest. Arvestades putukakahjustusi, mis just lauda osas rohkelt levinud, siis lautadest pidime loobuma. Juba niigi pisike eelarve oleks pidanud kordades suurem olema, et need veel üles kõpitseda. Lautade lammutustöö toimus käsitööna, sõrgkangi, kettsae, kuvaldadega. Lammutamise peale kulus pea kuu aega ning peamiselt tegin töö üksi. Pööning oli heinu täis, oma 120 kuupmeetrit kuiva, tolmust heina. Selle ära vedamine toimus kilest alustel lohistades põllule. Õnneks tulid siin sõbrad, külamehed ja sugulased appi. Sama lugu oli vana rookatusega, mis eterniidi alt alla pidi ajama. Roogu alla ajada oli isegi raskem, kuid sama tehnika sai rakendatud ka selle puhul. Kilematt all ning roog põlluäärde kõdunema. Mis maast võetud (sajand tagasi) peab maaks saama.

Kuna lammutustööd venisid pikaks, siis viimases hädas palusin külameest traktoriga appi. Tema aitas lauda vundamendi maakivid eemaldada, mida kangi ning käruga olekski jäänud tassima.

Ees ootas suur töö. Katus tuli maha võtta, vanad sarikad ei kõlvanud enam kuhugi. Putukakahjustused
ning ühest sarikast oli II MS ajal mürsu killud läbi rebinud. Lisaks olid kõik vanad sarikad täiesti loodist väljas. Suvist aega ning kuiva ilma tuli ära kasutada. Maja ilma katuseta kaua ei püsi. Uus sarikamaterjal oli juba kohale tellitud ning ootas paigaldamist. Materjali tellisime Saare Erekist. Olen sisuliselt iga suurema ostu puhul võtnud alati mitu hinnapakkumist ning seejärel proovinud hinna ja kvaliteedi suhte võimalikult paika ajada. Kulus kuu enne kui uue katuse jälle veekindlaks saime. Siinkohal tulid sõbrad ning külamehed appi. Ilmad olid kuumad ning suur töö sai tehtud. Pärast katusekile paigaldamist tundsin korraks, kuidas koorem õlgadelt langeb. Vihmaperiood oli juba alanud ning ilma katuseta oleks maja koos sisuga läbi ligunenud. Kergendustunne oli vaid hetkeks, sest tegelikult suurem töö veel ootas. Katusekattematerjal, otsaviilud, seinad soojustada ja katta tuuletõkkega, aknad, uus uks ning veel sada asja.

Kõige selle käigus pidi tegema ka palgatööd ning hoidma rihma pingul, et mitte firmat põhja lasta. Seiklesime talu ja linna vahet. Jah tagasi vaadates, aasta möödus kiirelt ning pingeliselt.

Kui katus peal (Onduline lainepapp garantii 15 a ning maksumus oli 1800 euri terve maja jaoks), siis tuli hakata seinu korrastama. Mulle ei sobinud rehielamu madalad aknad, kuna toas olles ei näinud normaalse pikkusega inimene korralikult aknast välja.
Sirgelt püsti seistes oli akna ülemine äär mulle silmini, seega taevast nägi vaid kummardades. Saagisin ning raiusin
aknaaugud kõrgemaks. Tegin seda koos välise sõrestiku paigaldamisega, aknaauk haaval. Mäletan selgelt kuidas uue ukse paigaldamine käis. Vana ukse lengi mõõt oli 900 x 1800 mm, uus tellitud uks aga vajas ava 1050×2150 mm. Selle sisse saagimine oli tükk tööd. Alustasime päeval kella 3 ajal ning öösel kella kolmeks oli uus uks ees ja korralikult loodis. Uhke tunne!

Sõrestiku vahele panime 50-150 mm kivivilla. Villakihi paksus sõltus palkseina ebatasasusest. Sõrestiku katsime tuuletõkke plaadiga.

Oli kätte jõudnud sügis. Kuna eelarve oli otsakorral, koolid juba alanud ning palgatööd küllaga ette kogunenud, siis pidi maja selleks aastaks tahaplaanile jätma. Lehed langesid, linnud muutusid aktiivseks. Kõik, kes  katmata majaga sügisest kevadeni elama on pidanud teavad, et linnud armastavad tuuletõkkeplaati nokkida. Tihased muutusid maja ümber väga tüütuks. Igal hommikul nokkisid nad tuuletõkke kallal väga agaralt. Seega pidime tegema veel viimase pingutuse. Võtsime hinnapakkumised laudvoodrile. Vajasime krunditud + värvitud lauda. Saaremaalt tuli maksumus 135 ruutmeetri katmiseks laudvoodrile 2200-2500. Tartust aga tuli pakkumine 1900 koos transpordiga. Sama laud, sama kvaliteet. Lauda ootasime kuu aega, kuid lõpuks tuli platsile ja sai seina taguma hakata.

Aasta on jõudmas otsakorrale ning tagasi vaadates võin öelda, et aasta alguses seatud eesmärgid said enamaltjaolt täidetud. Tööd on veel palju ees korraliku talu rajamise suunas. Teine korrus tahab väljaehitamist ning esimesel korrusel vaja samuti ruume kõpitseda aga mis peamine, maja peab nüüd sooja. Tuul ei puhu kardinaid eest, vesi tuleb kraanist ning peldikus käies ei külmu kloseti külge kinni. 😀 Aed tuleb käsile võtta, mulle meeldiks, kui saaks rohkelt ise aedvilju kasvatada. Õuealale tuleb metssea kindel tara ümber teha ja kes teab, ehk võtan ka mõned koduloomad, kuid enne maja ning siis vaatame edasi.

See jääb ilmselt selle aasta viimaseks sissekandeks siia päevikusse “elu 250 km kaugusel pealinnast Sörve poolsaarel”. Ilusat pühade aega ning kaunist vanaaasta lõppu. Aitüma kõigile abikäte ja targa nõu eest.

Advertisements

Asta Roos matused 13.12.2015

28.11.2015 lahkus meite seltsist Asta Roos (Talk). Asta oli minule vanatädi.

asd3 (1)

Asta Roos lühi eluloo kirjeldus

Asta (Talk) Roos on sündinud 24. Jaanuaril 1929 aastal Saaremaal Sõrve poolsaarel Rahuste külas Sepa talus viimase viienda lapsena. Kolm venda August, Albert ja Artur ning üks õde Aino. Kooli hariduse sai Asta Lõopõllu kuueklassilises algkoolis.

Pereema ja –isa olid suurtalunikud. Nad elatusid peamiselt loomapidamisest ja põllumajandusest. Neil oli ka tuuleveski. Raskeid talutöid pidid tegema kõik lapsed juba väikesest peale. 1944 aastal 1. November küüditati Asta pere sõja jalust Kuramaale. Sealt edasi kulges teekond Saksamaale. Nende peres mängisid kõik vennad ja õde pilli. (orel, viiul, kitarr, akordion). Võibolla oli see ajendiks Asta muusikaga seotud haridustee omandamisel. Ta otsustas minna Kuressaare muusika kooli ja lõpetas selle. Pärast seda läks Asta Pärnusse edasi õppima viiuli eriala.

Pärnus kulgeski ta edasine elutee viiuliõpetajana. Seal sai ta tuttavaks Villi Roosiga, kellest hiljem sai tema abikaasa. Lapsi neil kahjuks ei olnud. Aastaid hiljem läksid nad Tallinnasse elama. Tallinnas töötas Asta kahekümne teises muusika koolis laste viiuliõpetajana. Seal ta töötas kuni pensionini. Abikaasa suri ja Asta otsustas tulla tagasi Saaremaale, kus oli tema kodukant, õde ja vennad. Asta aitas hooldada oma vanemat venda (August Talk) ja tema abikaasat (Helmi Talk) aastatel 1995-2000, kuni nende elupäevade lõpuni Ula külas Usiniidi talus.

Asta oli intelligentne ja rõõmsameelne inimene, kes pühendas paljuski oma elust muusikale ja teiste õpetamisele. Asta elutee lõppes Kuressaares 28. Novembril 2015 aastal. Puhka rahus vanatädi.

Pilte kalmistul ma siia panema ei hakka. Küll aga pilt peielauast.

Screenshot_2

 

 

Reede 21 august Ohessaares merelaulude öhta

Sorteerisin fotoaparaadist piltisid ning leidsin mõned ülesvõtted Ohessaares merelaulude õhtust, mis toimus augusti lõpus. Ehk olen vähe hilinend piltidega aga mis sest.

Taavi pulmad

Hea sõber ja kursavend Taavi, kellega koos Sõrves Ula külas oleme päevi ja nädalaid  koolitükkideks edevalmistand võttis omale viimaks naise. Uhke ning enesekindlana võtsime pika teekonna ette Tallinnasse ning sealt edasi Raplasse. Pulmad olid imeilusad. Rennid peelsed olid süüa, juua täis nii et silme eest läks kirjuks. Tantsu muusika saatel ei jäänd sörulastelgi jalg keerutamata. Magamisoetad leidsime Ruunawere Postimõisas, koos teiste pulmalistega. Mis muud kui ilusat elu sõbrad, hoidke üksteist ja hoolitsege teineteise eest.

Taavi pulmad